Kas jooga raske?
Mis on jooga juures kõige raskem, miks mõnikord loobutakse peale esimest grupitundi? Kas tõesti on eelduseks paindlikkus? Või tugevus?
Tegelikult mitte. Ei ole ühtegi kehalist eeldust, et joogaga tegelema hakata.
Milles siis võib raskus olla?
Meie elu on väga kiire. Saame pidevalt väga palju erinevat infot. Minutis käib peast läbi loendamatu arv mõtteid. Hüpates ühelt teemalt teisele. Nagu ahv.
Mis on ahvi meel?
Joogatunnis proovime seda ahvi meelt ohjeldama hakata. Proovime keskenduda. Näiteks iseenda hingamisele. Või proovime tähelepanu tuua konkreetses asendis konkreetse kehapiirkonna juurde. Aga see on raske. Me pole niimoodi harjunud. Me ei tunne ennast, ei tea kuidas me hingame, kuidas keha ühes või teises liigutuses ennast tunneb ja kuidas see mõjutab enesetunnet pärast tundi. Või homme. Võiks ju ennast märgata! Kes siis veel on maailmas kõige tähtsam inimene inimese enda jaoks?
Võib olla tullakse joogatundi midagi otsima? Aga mida? Midagi mis erineks mõnest tervisespordi ja fitness alast, mis see siis on?
Mäletan ühte kogenud joogaõpetaja lugu, mida ta rääkis, kui alustasin oma joogaõpinguid: igal kevadel mitu aastat järjest, enne kui ta hakkas tegelema joogaga, see inimene kukkus ja murdis kukkumise tagajärjel mõne luu. Siis hakkas käima joogatundides ja enam ta ei kukkunud. Miks? Sest joogatund oli talle õpetanud kohalolekut. Omas kehas ja oma meeles. Kohaloeks ühtlasi toob ka kiire reaktsiooni. Keha reageerib enne kui midagi mõelda jõuaks.
See lugu meenus mulle, kui mõtisklesin selle üle, mida jooga meile annab, mida annab meile see, kui õpime paremini keskenduma ja oma hüplevat meelt allutama.
Kohalolek! Muidugi veel palju muud, aga igaüks saab omad kogemused kui tahetakse kogeda.
Kuna iga inimene on unikaalne, on ka meetodid meele puhastamiseks igale inimesele erinevad. Klassikalises jooga pakub laialdaselt võimalusi ja tehnikaid, mida on tähtis igale indiviidile kohandada sellisel moel, mis konkreetsele inimesele sobib ja mida ta on valmis vastu võtma.